BÖÖÖÖ!!!

Porgand koperdas läbi põõsaste ning kukkus pargipingi kõrvale pikali. Põõsa taga korrektses täiskükk-asendis olnud tapjakõrvits tõusis ehmatusest püsti. „Tohoh, kust sina nüüd välja ilmusid? Mees, mees, ära jama,“ hüüatas ta ning krabas porgandilt kaenla alt kinni. Troinoi pudel porgandi käest kukkus maha ja veeres pingi alla. Porgandil oli seljas räsitud mantel ja võrsed ta näos olid vähemalt pool nädalat ajamata. „Poiss, poiss, kust sa nõnda tuled nüüd. Me pole sind juba mitu kuud näinud. Kindel läinud mees, ütlesid kõik.“

„Noh, ma ikka tulen. Sedasmoodi, et ega ma ei, ei, tegelikult ei tea, kus ma olin, aga ma olen nüüd siin. Saad aru, mees, kõik on jumala persses. Ma lihtsalt ei tea, mis ma edasi teen. Ma ei taha olla porgand, saad aru! Kõik on persses! Enam ei ole porgand! Kõik see park ja kõik. Mulle aitab.“

„Ära räägi! Sa ise ka ei tea, mida räägid! Homme arvad teisiti! Oled postil tagasi, nagu naks! Olgu, homme mitte, kuid ülehomme tuled kindlasti!“

„E-ee, tähendab, ei! Ma teen oma asja rajan oma asja… ettevõtte noh. Porganditega on lõpp! Kõik on läbi! Vsjoo! Ma võtan mingi uue… raja. Ja ma, noh.. enam ei ole porgand. Uus profs..prosf…proffessioon ja mingid head jutud. Ainult. Head jutud ainult. Ma ei taha enam. Mul on vaja uut. See porgandid, ei, ma spe..eetsialiseerun ümber.“

„Kuss, kuss, kuss,“ kommenteeris kõrvits ja toetas porgandi pargipingile, kuhu see kohe magama jäi. Kuna korrapidajaks oli Allik, siis ei saanud porgandit aga otse sinna pingile jätta ja varsti vedas kõrvits ta pargi nurka varjus oleva põõsa alla.

Hommikupäike paitas üle porgandi põse. Ta tundis näo külge kleepunud okkaid ja muru lõhna. Ilm oli natuke niiske ja jahe. Külm ei olnud. Porgand ajas end istuli. Kõrvits tõi talle tassi vett. Porgand vaatas kõrvitsat hetke küsiva näoga, kuid jättis kõik iseenesest mõistetavad probleemid - nagu kust, kuidas, miks, ega ometi ja kellega – hiljemaks. Kõrvitsa käsi oli tema poole sirutatud ja selles oli käär sepikut „Kuule, kaome minema siit,“ pakkus kõrvits. „Mu vahetus lõppes just.“ Porgand noogutas, pühkis põselt okkaid, ajas end püsti ning toppis kõrvitsa pakutud sepiku põske. Park nägi välja umbes samasugune, nagu enne, kuid sisimas oli kõik siiski muutunud. Porgand oli sealt nahhui tõmmanud, kõik pikalt saatnud ja püüdnud leida teist teed, kuid teise tee leidmisega juba oli selline lugu, et kunagi ei saanud valida midagi kapitaalselt erinevat. Porgand sai muutuda, kuid ta pidi jääma porgandiks. Porgand lihtsalt pidi olema. Ta võis teinekord ette manada tõsisema näo, ajada teistsuguseid asju, arendada oma võimalusi, kuid porgandiks pidi ta jääma. Küsimus ei olnud üldse porgandiks olemises. See probleem oli täiesti teisejärguline. Kõrvits vaatas porgandit ja naeratas. „Mis sa jälle irvitad,“ päris porgand vastu. „Sa teed jälle sellist nägu, nagu sa püüaksid mõelda! See on naljakas!“ Porgand mõtles, et ta mõtleb mõni teine kord. Sel korral otsustas ta virutada hoopis käega vastu kõrvitsa selga ja eemale joosta.

Mh, see tänav oli pime. Porgand vaatas lolli näoga ringi ning taipas, et kõrvits oli kadunud. Kõle tuul puhus. Porgand ohkas. Ta oli mingil määral hakanud juba mõistma seda maailma. Ta sai aru, et haiged ja imelikud asjad vahel lihtsalt juhtusid, „narratiivsetel“ põhjustel. Sürrealism oli aktiivne osa porgandi elust ja ta oli püüdnud seda oma ellu sisse sulandada. Kõik ei olnud otseselt selge. Mõned asjad lihtsalt juhtusid ja targem oli mitte uurida, miks need asjad juhtusid, vaid käituda lihtsalt neist tulenevalt. Artur oli tema sellise filosoofia peale küll kunagi öelnud, et ta on pede, et tal sellised elupõhimõtted on ja nõnda ta küll kuskile ei jõua, kuid porgand oli otsustanud, et ta ei juurdle selle üle ja et Artur on hoopis pede. Mitte juurdlemine ja asjade juhtuda laskmine oli hea moodus kohaneda ja kohaneda oli tõesti tarvis osata maailmas, kus sa ühel hetkel lihtsalt lambist satud pimedale tänavale, kus puhub kõle tuul. Porgand vaatas pimedat tänavat ja ei olnud sellega üldse rahul. Narratiivsed põhjused – no minge persse, mõtles porgand ja kõndis edasi, silmad aktiivselt ümbrust kammimas. Kuskil nende prügikastide ja majanurkade taga hulkusid sõnulseletamatud õudused. See lihtsalt oli nii. Porgand tahtis lihtsalt konkreetselt teada, milliste nurkade taga need sõnulseletamatud õudused hetkel viibisid, et ta saaks neist nurkadest kuskil hoopis eemal olla ja piisavalt ruttu.

Porgandi samm kiirenes. Ta nägi ühest prügikastist tilkumas tumepunast vedelikku, mida porgand, by default, vereks luges ning võttis kui märki, et sõnulseletamatud õudused on just seal. „Käige persse! Ma ei ole Peeter,“ tahtnuks porgand hüüda, kuid jättis hüüdmata. Ta liikus edasi. Ta jooksis edasi. Mööda majaseinu liikusid kurjakuulutavad varjud. Porgand lisas hoogu, pööras ümber nurga ja siis see juhtuski. Kokkupõrge! Porgand paiskus asfaldile pikali. Umbes siis kui ta persekont maad puutus, vaatas ta üles. Selle suur kogu kõrgus tema kohal. Pimedad varjud roomasid tast eemale ja sillutisekivid ta ümber kattusid härmatisega. „Oh, vabandust,“ ütles Sõnulseletamatu Õudus ja ulatas porgandile käe, et teda maast püsti aidata. „Kuule, ole meheks, anna suitsu!“ Porgand ajas end püsti, vaatas kõhkleval pilgul Sõnulseletamatut Õudust ja vastas: „Ei, mul ei ole suitsu!“

„Pagan, siin on kõik sellised tervisefriigid. Sa käid ka kindlasti hommikuti regulaarselt jooksmas ja jood ohtralt piima!“

„Ei, ma ei käi jooksmas. Joojaid on meil aga siinkandis küll.“

„Joomine joomiseks - mul oleks ühte suitsumeest tarvis.“

„Kuule, ära pahanda, kui ma seda küsin, kuid ega sa mind võikalt ära tappa ei kavatse?“

„Vaata kui poliitiliselt ebakorrektne sinust! Vaatasid lihtsalt näkku ja mõtlesid, et see tahab kindlasti mind ära tappa?“

„Aga sa ju ikkagi tapad ja sööd inimesi?“

„Noh, jah, ma teen seda küll, kuid see ei ole sinust üldse ilus must kohe nõnda mõelda. Praegu ma mõtlesin tegelikult küll söögile, kuid porgandeid ma ei söö. Peaks mingi Peetri kuskilt otsima!“

Üheskoos läksid porgand ja Sõnulseletamatu õudus ning otsisid ühe Peetri, kelle nad võikalt ja veriselt tapsid ning ära sõid. Seepeale läksid nad muruplatsile lebotama ja porgand jäi üldkokkuvõttes ellu.

This entry was posted on Friday, September 21st, 2007 at 20:46 and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.