Tühi kott ei seisa püsti (,vaid käib ringi ja tapab inimesi)
Tühi kott ei seisa püsti (,vaid käib ringi ja tapab inimesi)
Elavate katulikottide öö
August astus mööda pimedat maa-alust koridori. Seinad, põrand ja lagi olid kaetud tuhmunud valgete kahhelplaatidega. Mõnes kohas olid üksikud verised käejäljed ning rippusid roostes ketid. Lampe oli laes vähe ning needki virvendasid ja heitsid valgust viltu, jättes nõnda häirivalt palju ebameeldivat pimedat pinda, kust polnud midagi näha. Ühe trellidega ukse ees vedeles maas otsast nüsitud inimkäsi. August seisatas selle ukse ees, vaatas sellel olevat numbrit, lükkas jalaga labakäe eemale, hingas sisse ning avas ukse. August astus sisse, seisatas seejärel uuesti ning vaatas enda ees seisvat mopiga tädi, kes oli just maast tõstnud ühe inimjala, et selle alt tolmu pühkida. „Keik on lebi. Kas te ei negema silt „reedel kell kolmeni“? Te peab homme tagasi tulema ja praegu mitte tegema musti jalajelgi!“ Tädi vehkis oma sõnade rõhutamiseks mopiga. August astus välja ja sulges ukse. Sellist nalja ei olnud kohe mitte tarvis. Tal oli tähtsaid asjaajamisi elamispinna jaotamisega tegelevate allstruktuuri-üksustega. Naabermajas elas tapjanagi ja Agust ei kavatsenud küll lasta oma lastel sellises naabruskonnas üles kasvada. Antropomorfsete personifikatsioonide ja paranormaalsete nähtuste immigratsiooniga oli selgelt mindud liiale. Porgandid porganditeks – nendega harjus ikka viimaks ära, kuid nüüd võis sõna otseses mõttes igasuguseid tegelasi kohata.
Ega ei jäänudki muud üle kui jooma minna. Kõik ülejäänud tähtsad tegemised olid aetud ja tarvis ka järgmisel esmaspäeval, 16.-ndal oktoobril, viimaks saadavat ametikõrgendust tähistada. August astus juuste ja hammastega kaetud vereloigust osavalt mööda roostes traadist trepi esimesele astmele ning läks tagasi maapinnale.
Vihmavesi kattis tänavaid ja punased sügislehed vedelesid teeservas. Augusti samm oli, vaatamata ametiasutuste blokkimisele, reibas ja ta liikus kiiresti mööda öist Raudtee tänavat. Eemalt lähenes rong, kuid August ei pööranud sellele tähelepanu enne kui see otse tema kõrval platvormi juures peatus. August ei teadnud miks, kuid ta tundis tugevat vajadus vaadata avanevate uste suunas. Neist väljus pimedusega ümbritsetud ja tõrvaplekiline kuju. August ei saanud täpselt aru, mis see olema pidi, kuid see ehmatas ta südame kurku. Alles siis, kui kogu liikuma hakkas, taipas ta, et tegu oli inimsuuruse kartulikotiga. Kott lehvis kõhedusttekitavalt tuules kui ta mööda platvormi treppi alla astus ja Augusti poole liikuma hakkas. Kotist jäi maha musta olluse rada ning miski koti sees või selle küljes krigistas hambaid. August kiirendas sammu, kuid ei tahtnud jooksu ka pista. Oli tal siis tarvis igasuguseid paranormaalseid nähtusi oma paranoiaga närvi ajada. Nad olid tihtilugu eriti hellad selle suhtes, kui neid kummaliselt vaadati või teistmoodi koheldi. Sellele vaatamata muutus Augusti samm küllalt kiireks. Kartulikott ei jäänud aga ka kaugele maha ja ei läinud kaua kuni nad mõlemad juba jooksid.
August lippas läbi pargi ja kartulikott hüppas kohe ta järel üle aia. Koti põhjast oli kuulda kontide klõbinat. August lükkas jälitaja poole kiige ja ise väljus juba teisest väravast. Mürgli peale ärkas üles põõsas maganud porgand ja vaatas lolli näoga, mis toimus. Sohoh, mõtles ta kui Augusti jälitajat nägi. Porgand hakkas oma mobiiltelefoni pildistamisfunktsiooni otsima, kuid kartulikott oli juba läinud. Porgand vaatas veel hetke järele, raputas pead ning heitis uuesti pikali.
Viimaks August, mitte üldse nii treenitud, kui ta arvas, väsis, koperdas ühe künkast üles mineva trepi astme peal, kukkus ja lohises natuke maad mööda künka nõlva allapoole. Kartulikott aeglustas sammu ning liikus aeglasel ja mõrksa kõhedamal tempol oma ohvri poole. August ajas end uuesti püsti, et jooksu pista, kuid kopsoli ikka väga koos, kott sai ta riietest kinni ning tõmbas teda mööda nõlva alla. Kopitanud ja mullalehaline kotiriie vajus vastu Augusti keha. Kahtlane must mateeria pudenes vastu ta keha. August vaatas pimeduseolendi poole ja neelatas. Ta nägi ka kotimehe hambaid. Kotisuu avanes ja hakkas Augustit aeglaseltalla kugistama. August püüdis trepikäsipuudest haarates end välja sikutada, kuid peletise kugistamisvõime oli liiga tugev. Viimaks kadusid koti sügavstesse ka Augusti kalossid. Mäenõlval seisvad kottpükstes poisid lõpetasid mobiiltelefonidega pildistamise, taipasid, et neil on, seoses nendest samadest pükstest tulenevale jooksmist raskendavale olukorrale, lood päris kehvad ja pistsid kiiremas korras plehku. Kott pli aga täis ja ta ei kavatsenudki kuskile joosta, vaid heitis sinna samale nõlvale pikali ja lasi silma looja. Seda kõike valgustas taevas passiv täiskuu, kellel oli kogu sellest jamast juba paras kopp ees ning kes ise ei viitsinud küll süžeesse süübida.