Ränne
Ränne
Karvased ja limased koletised liipasid välja talviselt külmade metsade pimedusest. Taevas sillerdas kuu. Mõni peletis jäi lolli näoga passima, et mida see kuu sillerdab ja ei paista. Neil oli konkreetselt sündmustiku eelplaanis kirjas, et kuu „paistab“. Kui märgati sillerdavat kuud, siis võttis niimõnigi peletis oma taktikavormi taskust välja märkmepaberid ja hakkas neid uuriva pilguga sirvima. „Pagana kollanokad,“ jorisesid vanemad olijad ning lõid kollanokkadelt kaardid käest. „Sillerdab või paistab – see ei puutu üldse meisse. Tee lihtsalt, mida sa tegema pead! Näe, vaata siia!“ Tegevusplaanis oli kirjas: „Karvased ja limased koletised liipasid välja talviselt külmade metsade pimedusest.“ Kollanokad panid veidi kogeledes kaardid uuesti tasku ja hakkasid uuesti liikuma. „Ja seda sa nimetad liipamiseks,“ päris üks vanem peletis tagant poolt. „Kurat võtku! NII tehakse seda. Võta end kokku. Ma ei hakka teie ahvide pärast seda uuesti tegema. Kurat võtku!“
Külaelanikud tõmbasid akendele sirmid ette ning vedasid koduloomad ka tuppa ära. Kell lõi südaööd ning peletised vajusid linna sisse. Maie jõudis väga napilt tuppa. Nägi veel enne ukse sulgemist, kuidas sõnulseletamatud õudused ta väravast mööda kõndisid. „Tere,“ ütlesid sõnulseletamatud õudused. Maie ei tõstnud pilkugi ning tõmbas ukse kiirustades kinni. Sõnulseletamatu õudus kehitas õlgu ja rääkis oma kõrval kõndiva limase peletisega edasi. „Kesköötund on löönud,“ märkis suure habemega alasti erak kaljunõlval, kui vaatas all küla vahele marssivaid peletisi. „Siit nad tulevad!“ Inimsööja Jarmo tõmbas inimkõrvaga taldrikult veel järele jäänud kastet kokku ning pistis krõmpsuva kõrva seejärel suhu. Akna tagant vaatas üks õudus tuppa ning Jarmo ehmatas täiesti ära. Klaasistunud pilguga õudus keeras pea ära ning liikus edasi. Jarmo süda hakkas jälle põksuma.“Oh sa juudas,“ kommenteeris ta, läks akna juurde ning vaatas peletisele järele. Tegelikult oli jah veidi Juudase nägu, kui Jarmo õigesti meelde tuletas.
„Kuhu nad kõik liiguvad,“ päris väike Märt emalt. Ema asetas käe Märdi pealaele, sasis veidi ta juustes ning vaatas aknast välja, sinna, kus liikus kõle tuul ning läbi lumehangede kõndisid sünged varjud. „Keegi ei tea,“ vastas ta „, keegi ei tea, kullake! See toimub igal talvel, kui jõuab kätte esimene lumi. Arvatakse, et nad liiguvad soojale maale oma õudusi korda saatma, kuid teadlased pole veel selgusele jõudnud. Kahe kõleda ööpäeva jooksul nad lihtsalt lähevad minema. Võtavad oma kompsud, organiseerijad vaatavad täpselt, et tegevusplaanist ja marsruudist kinni peetaks ning siis nad lähevad. Kui keegi midagi maha unustab või protseduuridest kinni ei pea, siis minnakse tagasi ja tehakse uuesti. Vaid üksikud ja nõrgad jäävad maha – need kellel on mõni füüsiline vabastus, mis selgelt takistab neil rännakut kaasa tegemast. Need jäävad maha ning hoiavad metsa talve vältel korras, et kevadel teiste naastes kõik ilus ja puhas oleks.“ Väljas puhus kõle tuul. Segaduses nägudega jubedad õudused hulkusid akna juures ja nägid välja, nagu nad poleks millesti hästi aru saanud.
Alasti erak kaljunõlval vaatas alla ja poetas pisara. Õuduste ning peletistega oli tal ikka laantes millestki lobiseda olnud. Jubedused olid ainukesed, kes vaese mehega veel rääkisid, peale metsloomade ja -taimede ning ta oma hallutsinatsioonide. „Kas sina oled ka kurb,“ päris mees karikakralt. Karikakar ei öelnud midagi ja lehvis vaid tuules. „Ma saan aru,“ lisas mees ja kõndis tagasi puude vahele, kus kaljukoobastes asus ta pehme voodi ning puidust mööbel.
See kõik juhtus tegelikult ka! 34.-ndas teadaolevas maailmas 666-maailmalises maailmade süsteemis. Erak oli õrna hingega. Ta nuttis natuke aega oma kaaslasi taga ja istus natuke aega oma pimedas koopas, kuid kevadel tulid jälle jubedused ja õudused tagasi ning kõik oli korras. Noh, see maailm oli ikka veidi omadega persses ja ebaloogiline, jne, kuid erak oli vähemalt jälle rõõmus, loll loom, nagu ta oli.