No alguses ikka viiakse. Seni kuni sa niiöelda “murtud” oled ja ise sinna kõndima hakkad, mitte kuhugi asjalikemasse kohtadesse tsillima ei lähe.
See tüüp näeb minuarust igaljuhul välja küllaltki nagu kooliminema. Selline, kes veel alla pole andnud
See murdumine kestab ainult paar aastat, siis kasvab kõigi emade hirmuks iseteadvus ja juba hommikusüügi ajal tekib dilemma - kas minna kooli või hoopis kooli taha parki mõne ilusama klassivennaga õlut jooma. Jaa, dilemma missugune…
2s klassis juba nillisid ilusaid klassivendi ja jõid õlut?
Vaata. Lasteaiaga oli nii, et seal võis käia ikka. Seal pold hullu midagi; ja see oli rohkem selline show-off asi, kui üksi kohale tulid. Keegi ei uskunud, et ilma emata tuled, “ise”. See oli rohkem nii, et üritasid ema enne lasteaiaväravat kuhugi ära sokutada, et ta poodi läheks või otse tööle, nii et teised lapsed aknast näevad, et üksi tuled.
Kool, teisest küljest, oli mulle sügavalt vastumeelne juba esimesest päevast alates. Jah, ma käisin ka esimesest klassist üksi - esimesed päeva või kaks toodi kohale, et tee enamvähem selgeks saaks ja siis hakkasin ise käima. Praegu ma ei teagi enam mida sellest arvata. Kas tasub selle üle uhke olla, et nii kiiresti murdusin, alla andsin? Tehniline lahendus, tehniliseks lahenduseks (selle all pean silmas, et kas koos emaga või ilma), aga see pilt kannab endas minu jaoks väga tugevalt kooliminekuemotsiooni, mitte lasteaeda.
Ei, tegelikult ma käisin ikka päris pikalt korralikult koolis, alles põhikooli lõpus sai must kuri punkar, kes läks kooli siis, kui üles ärkas (ja kurat, siiani pole sellest kombest lahti saanud) ja poistega kooli taga õlut jõi. Aga minu jaoks oli just lasteaed see, mille jaoks hommikul käisega kraadiklaasi nühiti.
Kix!
Ma vaidleksin sulle vastu!
Mina, kes ma olen kolmes lasteaias käinud, ei ole väga tavaline, vähemalt paljude arvates. Ja ma tean veel mõnda isikut, kes olude sunnil on mitmes lasteaias käinud: eemalt vaatad, et vähe sooda, aga kui tundma õpid, siis oh kurat, see on täitsa mõtlemise poole pealt mööda… Aga vähemalt nendega ei hakka igav, alati on neil mingi imelik lahendustee varuks, millisele mõttele isegi mina varem ei tulnud.
Ma möönan, et neil, kes pole lasteaias käinud, on vähemalt looduslikum (loomulikum) mõtlemine säilinud…
12:17 am on January 22nd, 2009
Ei ei kooli minnakse ikka tavaliselt üksi. See on raudselt laseaed. Ma tean millest ma räägin…been there, done that
9:07 am on January 22nd, 2009
No alguses ikka viiakse. Seni kuni sa niiöelda “murtud” oled ja ise sinna kõndima hakkad, mitte kuhugi asjalikemasse kohtadesse tsillima ei lähe.
See tüüp näeb minuarust igaljuhul välja küllaltki nagu kooliminema. Selline, kes veel alla pole andnud
11:20 am on January 23rd, 2009
ei ei ei
See neli aastat, mis ma lasteaias viibisin ei murdunud ma kordagi. Ikka oli mul “rasked vigastused”, mis segasid mul sinna minekut.
Ja kooli ju ei viida kedagi. Või olen ma üks neist imelikest kes esimesest klassist peale üks sinna ronis?
3:48 pm on January 23rd, 2009
See murdumine kestab ainult paar aastat, siis kasvab kõigi emade hirmuks iseteadvus ja juba hommikusüügi ajal tekib dilemma - kas minna kooli või hoopis kooli taha parki mõne ilusama klassivennaga õlut jooma. Jaa, dilemma missugune…
10:19 am on January 24th, 2009
2s klassis juba nillisid ilusaid klassivendi ja jõid õlut?
Vaata. Lasteaiaga oli nii, et seal võis käia ikka. Seal pold hullu midagi; ja see oli rohkem selline show-off asi, kui üksi kohale tulid. Keegi ei uskunud, et ilma emata tuled, “ise”. See oli rohkem nii, et üritasid ema enne lasteaiaväravat kuhugi ära sokutada, et ta poodi läheks või otse tööle, nii et teised lapsed aknast näevad, et üksi tuled.
Kool, teisest küljest, oli mulle sügavalt vastumeelne juba esimesest päevast alates. Jah, ma käisin ka esimesest klassist üksi - esimesed päeva või kaks toodi kohale, et tee enamvähem selgeks saaks ja siis hakkasin ise käima. Praegu ma ei teagi enam mida sellest arvata. Kas tasub selle üle uhke olla, et nii kiiresti murdusin, alla andsin? Tehniline lahendus, tehniliseks lahenduseks (selle all pean silmas, et kas koos emaga või ilma), aga see pilt kannab endas minu jaoks väga tugevalt kooliminekuemotsiooni, mitte lasteaeda.
12:04 pm on January 24th, 2009
Ei, tegelikult ma käisin ikka päris pikalt korralikult koolis, alles põhikooli lõpus sai must kuri punkar, kes läks kooli siis, kui üles ärkas (ja kurat, siiani pole sellest kombest lahti saanud) ja poistega kooli taga õlut jõi.
Aga minu jaoks oli just lasteaed see, mille jaoks hommikul käisega kraadiklaasi nühiti.
6:42 pm on January 25th, 2009
Ma ütlesin emale pärast paar korda lasteaias käimist, et ei taha enam minna ja ema sellepeale, et ära siis mine. Ja ei läinudki, kuni kool hakkas. :p
11:14 pm on January 26th, 2009
Hm. oleks mu ema ka nii läbirääkimisaltis olnud
12:46 am on January 29th, 2009
ei midagi isiklikku aga lapsed kes pole lasteaias käinud on alati natuke imelikud olenud
5:19 pm on January 29th, 2009
Kix!
Ma vaidleksin sulle vastu!
Mina, kes ma olen kolmes lasteaias käinud, ei ole väga tavaline, vähemalt paljude arvates. Ja ma tean veel mõnda isikut, kes olude sunnil on mitmes lasteaias käinud: eemalt vaatad, et vähe sooda, aga kui tundma õpid, siis oh kurat, see on täitsa mõtlemise poole pealt mööda… Aga vähemalt nendega ei hakka igav, alati on neil mingi imelik lahendustee varuks, millisele mõttele isegi mina varem ei tulnud.
Ma möönan, et neil, kes pole lasteaias käinud, on vähemalt looduslikum (loomulikum) mõtlemine säilinud…